Päev hiljem, seistes meeleavaldusele kogunenud EKRE toetajate ees, kinnitas Martin Helme, et „Eesti seisab eksistentsiaalse valiku lävel“ ning kutsus kõiki üles päästma „oma kalli Eesti globalistidest röövlite käest“, jätmata ruumi kahtlusele, keda täpselt nende globalistidest röövlite all ta silmas peab.
Selliselt tõmbas seekordse kampaaniaperioodi algus omamoodi mõttelise joone alla ühele pikale ajajärgule Eesti poliitikas, mida sisuliselt terve inimpõlve defineeris Reformierakonna ja Keskerakonna omavaheline vastandus. See vastasseis võis kõrvalt vaadates tunduda kompromissitu ja põhimõttelise võitlusena, kuid tegelikult oli seal mitmes mõttes tegu pigem koostöö ja ühise koordineerimisega. Viimase nelja valimistsükli vältel on see vaikiv kokkulepe, et valimiste saabudes mobiliseerib Reformierakond oma valijaid selleks, et hoida ära Keskerakonna võim ning Keskerakond enda omi selleks, et päästa riik Reformierakonna valitsusest, lubanud neil kahel parteil jagada omavahel riigikogu kohtade selge enamuse: 2007. aastal said RE ja KE kahepeale 60, 2011. aastal 59, 2015. aastal 57 ning viimati, 2019. aastal taas 60 saadikumandaati.
Jaga ja valitse
Siinkohal on hea hetkeks peatuda ning vaadata veidi lähemalt, kuidas täpselt sedalaadi „jaga ja valitse“ meetod toiminud on. Selleks on esmalt vaja tähele panna, et valimistsükli sees ei ole keskeltläbi 30 kuni 40 protsendil valimisõiguslikest kodanikest erakonnaeelistust. Väikse kõrvalepõikena võib siin märkida, et see seltskond, kes reitingute arvutustes „eelistuseta valijana“ lihtsalt tabelitest välja visatakse, jaguneb tegelikult kaheks väga erinevaks grupiks: neiks, kes küsimusele „kui valimised toimuksid täna, siis millise erakonna poolt te oma hääle annaksite“ vastavad „ei oska öelda“ ning teisteks, kelle vastuseks on „mitte ühegi erakonna poolt“. Nimetagem lihtsuse mõttes esimesi „kahtlejateks“ ja teisi „pettunuteks“.
Lühidalt võib öelda, et võrreldes „pettunutega“ on „kahtlejate“ seas veidi rohkem eestlasi, nad on haritumad ning veidi paremal järjel, nad on mõnevõrra usaldavamad nii meedia kui valitsuse ja riigikogu osas. Võrreldes „pettunutega“ on „kahtlejaid“ märksa realistlikum lõpuks valimispäeval kodunt välja saada. Selle juhtumine eeldab aga omakorda kahte asja: esiteks, et neil saab selleks hetkeks olema eelistus ning teiseks, et nad tegelikult jõuavad ka selle eelistuse väljendamiseni valimiskasti juures.
Kriitiline „soo“
Võtmeks on siin neist kahest viimane. Oma veendunud fännidest valijate hääled saavad lõpuks enam-vähem kätte kõik erakonnad. Valimistulemuse osas kriitiliseks küsimuseks on aga see, kes suudab kõige paremini aktiveerida nö. pehmeid valijaid„ ehk siis seltskonda, kelle kohta parteide strateegide seas ja tagatubades on kasutusel termin “soo“. Kuivõrd see valijagrupp on üldiselt selgelt keskmisest vähem poliitikast huvituv, siis on nendeni üpris lootusetu jõuda valimisprogrammi tekstiga — ja isegi, kui see kuidagi õnnestuks nendeni toimetada, ei pruugi see olla sugugi piisav. Valimisplatvormid püüavad kõnetada valija mõistust, esitada mingil moel ratsionaalset ning sidusat argumenti antud erakonna plaanidest ja kavatsustest, kui nad peaks saama võimaluse neid ellu viia. See kõik on hea, aga selleks, et inimene lõpuks teeks valiku ning otsustaks võtta vaevaks oma hääl kellelegi anda, on vaja kõnetada tema südant. Selleks on vaja valijat veenda, et tema otsusest ja häälest sõltub midagi enamat, kui see mitu eurot on lapsetoetus ja mitmendast lapsest alates see suureneb (mis muidugi võib ka paljudele inimestele päriselt tähtis asi olla).
Selleks on vaja seda inimest veenda, et tema valik on — ja ma tsiteerin nüüd veelkord Martin Helme sõnu läinud nädalavahetusest — „eksistentsiaalne“. Et see ei ole valik pelgalt erinevate eelarveridade prioriteetide, vaid hea ja kurja, musta ja valge, elu ja surma vahel.
Kui selline eksistentsiaalne mõõde õnnestub valijate olulisele osale kampaania käigus maha müüa, on ülejäänu juba suuresti lihtsalt vormistamise küsimus. Kui valijad võtavad sisimas omaks, et tegu on must-valge ja väga kõrgete panustega otsusega, siis kalduvad nad täiesti arusaadavalt eelkõige suurte, polaarselt vastanduvate alternatiivide poole — sest ülejäänud väiksemate parteide võimekus eeldatavat katastroofi ära hoida on lihtsalt palju vähem usutav.
Koostöö või tüli
See tõdemus võiks ühtlasi olla ka selgituseks sellele, miks Reformierakonna ja Keskerakonna valitsust oli nii keeruline töövõimelisena — ja lõpuks ka pelgalt koos — hoida: eelkõige Keskerakonna valija jaoks oli äärmiselt segadust- ning pettumusttekitav näha parteid, kelle poolt nad hääletasid, et hoida ära Reformierakonna võimu, töötamas tollesama Reformierakonna valitsuses väiksema osapoolena. See tähendas, et samal ajal, kui valitsuses kahe erakonna ministrid koos tööd tegid, oli keskerakondlastel Jüri Ratasel ja Jaanus Karilaiul parlamendis vaja oma valitsuspartneriga jooksvalt tüli üleval hoida.
Siin tuleb muidugi tunnistada, et ega Keskerakonnal tegelikult ju mingit paremat valikut ka polnud. EKRE ja Isamaaga koos tehtud valitsus — mis hoidus ülalmainitud karist — osutus neile samuti väga valuliseks kogemuseks ning ladus saatuse irooniana selle trepi esimesed astmed, mida mööda EKRE nüüd neist reitingutes mööda sammub ja tänaseks ollakse seisus, kus on väga keeruline näha Keskerakonna käiku, mis seda kuidagi väärata võiks.
Põhjuseks on siin veel üks tähelepanek, millele ülapool juba möödaminnes vihjatud sai. Nimelt on meie poliitilised valikud väga sageli eeskätt määratud mitte sellest, milline erakond või poliitik meile sümpaatne on, vaid sellest, kes on meile sügavalt vastumeelne. Eesti poliitikas on pikka aega selle polaarse vastandumise telje otspunktideks olnud Keskerakond ja Reformierakond. Täna see aga enam nii ei ole.
Viimaste kuude Norstati küsitlustes on Salk palunud vastajatelt lisaks nende valimiseelistusele ka hinnangut -3 kuni +3 skaalal kõigile erakondadele ning tulemused on kõnekad. Keskerakonna ning Reformierakonna valijad on oma parteide osas vastamisi kriitilised (RE valijate keskmine hinne Keskerakonnale on sel skaalal -0,7 ning KE omadel Reformile -0.8) kuid see kahvatub selle kõrval, kuidas suhtuvad üksteisesse Reformi ning EKRE valijad (keskmised hinded vastavalt -2 ning -1,7). Seejuures on huvitav tähele panna, et Reformierakonna valijate vastumeelsus EKRE suhtes on neid selgemini ühendavam joon, kui sümpaatia tugevus Reformi enda vastu.
Selliselt on Kaja Kallase tõdemus eelseisvate valimiste „suure vastasseisu“ kohta sisuliselt tõsiasja nentimine. See murrang on juba aset leidnud ja kui ei juhtu midagi väga ootamatut, siis nii see ka jääb — vähemalt nende valimisteni, aga tõenäoliselt ka sealt edasi. Esmajärjekorras on see muidugi väga halb uudis Keskerakonnale, kelle jaoks terendab väljavaade, et nende lootus edaspidi 20% piiri ületavat reitingut püüda, on väga habras. Selle mündi teine pool on see, et meil kõigil tasub harjuda mõttega, et EKRE on nüüd üks kahest suurest erakonnast.
|
